top of page

Painting without a name?

  • Writer: Helena Feofanov
    Helena Feofanov
  • Jan 6, 2016
  • 3 min read

Right... Here's a painting I did some time ago. It was the first time ever I filmed myself painting. Finding these clips in my computer, I thought I'll try to make them into a video. I do think it's a brilliant way to show your work, but very challenging, my camera stopped working million times for no reason and constantly ran out of battery. That's why the video actually has no end.

I decided to put it on here anyways, because it's the first time I was happy with a painting I did. Most of the art I've done, has ended up on the top shelf of my wardrobe, because I tend to be overly critical about anything I do, and not feel confident at all to share it with people.

This piece actually was inspired by a photo from Vogue Korea (October, 2012). I just thought the photo was so mysterious and I kept going back to it. Whenever I paint or draw, I start from an idea or image or anything, which later becomes something completely different. I don't really think much about what I put on the canvas, it's just colors coming together in strange ways. In the process of actually painting, I keep changing everything and coming up with new things to do with it.

I never really name my paintings, because I don't think there's a need for it. It simply is what it is. Everyone sees it in a different way, whether they like it or not, there's a reason for it. A named painting just tells you what to look for or makes you overthink everything, which is completely fine if that's what you want the painting to say. For me it's just expression or making something beautiful. Painting for me has always been just different faces, I think that's one of the reasons why I ended up in make-up industry, there's just something so fascinating about a human face. A facial expression tells more than any landscape or flower in a pot.

PS! Make sure you turn the video on HD.

X

Selle maali tegin juba suvel, kuid sinna paika ta kuidagi jäi. See oli esimene kord kui filmisin ennast maalimas. Arvan, et see on suurepärane viis oma töid näidata, kuid väga raske. Minu kaamera lihtsalt lülitas end välja ning selle aku sai tühjaks iga paarikümne minuti järelt. Just see on põhjus, miks see video on veidi laialivalguv ning ilma mingi lõputa.

Otsustasin seda siiski jagada, kuna see on esimene kord kui olen olnud kuidagi rahul oma loominguga. Enamus maale, mis olen teinud, on lõpetanud minu garderoobi ülemisel riiulil, kuna kaldun olema liiga kriitiline enda suhtes ja ei ole kunagi arvanud, et see on küllaltki hea.

See pilt on inspireeritud ühest fotost Vogue Korea (Oktoober,2012) kaante vahel. Arvasin, et see on nii kaunis ja müstiline pilt ja ei saanud seda peast minema. Alati kui maalin, alustan mingist kindlast ideest või pildist, ning aja jooksul muutub see millekski hoopis muuks. Ma ei mõtle palju selle peale, mida lõuendile panen, see on selline imelik protsess, kus värvid tulevad kokku ja kaugelt vaadeldes muudan oma meelt miljon korda ja lõpetan millegiga, mis on mulle endalegi arusaamatu.

Ma ei pane oma maalidele mitte kunagi nime, kuna ma arvan, et see on lihtsalt täiesti ebavajalik. See lihtsalt on see, mis see on. Igaüks näeb seda nii nagu ta tahab, kas see neile meeldib või mitte. Nimetatud maal ütleb lihtsalt, mida pildilt otsida või millist emotsiooni see minus peaks tekitama, mis on minu jaoks täielik ülemõtlemine. Arvan, et minule on see lihtsalt väljendus või millegi ilusa loomine. Olen alati lihtsalt erinevaid nägusi ja emotsioone maalinud, arvan, et see on üks põhjustest, miks valisin just grimmi oma erialaks. Iga nägu on nii erinev ja peidab nii palju erinevaid kogemusi ja emotsioone, mis on lihtsalt nii huvitav ja kaunis. Minu jaoks on see alati olnud midagi, mis ütleb rohkem kui ükskõik milline maastiku või potilille pilt.

PS! Kindlasti vahetage videot vaadates kvaliteet HD peale!

X


Comments


bottom of page